Millest arstid räägivad vaktsineerimisega seonduvalt?

18. novembril 2015.a toimus Tartus TÜ tervishoiu instituudi, TÜ peremeditsiinikliiniku, Eesti Perearstide Seltsi, Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Teadusagentuuri poolt korraldatud konverents pealkirjaga “Vaktsineerimine ja tõenduspõhine rahvatervishoid”.

Konverentsi tutvustuses kirjutasid korraldajad muuhulgas, et arutletakse vaktsineerimisega seotud kõhkluste, riskide ja kasu üle ja antakse ülevaade uutest vaktsiinidest. Konverentsil kõnelesid Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) ja Sotsiaalministeeriumi ametnikud ning Tartu Ülikooli õppejõud, samuti praktikud. Konverents oli suunatud eelkõige meditsiinitöötajatele. Osalesin konverentsil patsiendiõiguste juristina, et olla kursis uuemate suundadega vaktsineerimise valdkonnas ning saada teavet nagu eespool lubatud vaktsineerimisega seotud kõhklustest, riskidest ja kasust nii nagu oma ala professionaalid seda näevad kaasaegses tõenduspõhises meditsiinis.

Järgnevalt toon välja konverentsilt kõlama jäänud märksõnad ja olulisemad mõtted.

Vaktsineerimine on kahtlusteta vajalik ja ohutu meede rahvatervishoiu tagamisel

Vaktsineerimise suurim probleem arstide jaoks: inimeste kõhklused

Vaktsineerimisega seonduvalt ei olnud arstide mureks ja ei arutletud teemade üle, kas vaktsineerimisel on ka varjukülgi, kas vaktsineerimisel on ka riske, kas vaktsineerimisel võivad tekkida kõrvaltoimed sh eluohtlikud kõrvaltoimed. Seda probleemi Eestis ei eksisteeri. Arstide suurimaks probleemiks on inimesed, kes kõhklevad vaktsineerimisega seonduvalt ja otsustavad mitte vaktsineerida.

Küsimust, kas inimeste sellistel otsustel võiks olla alust ja miks inimene võiks või peaks vaktsineerimisest keelduma, ei arutletud. Oluline on see, et arsti ülesanne on veenda inimest ja aidata tal saada targemaks. Tõenduspõhine veenmine on arsti eetiline imperatiiv (tsiteerides ühe ettekande pealkirja).

Selgelt tuli välja erinevus välisesinejate ja Eesti lektorite vahel suhtumises inimese enesemääramise õigusesse. Välislektorite ettekannetes oli tunda erinevate seisukohtade aktsepteerimine ja arusaam, et inimesel on õigus ise otsustada vaktsineerimisega seotud küsimuste üle. Eesti lektorite reaktsioonides ja ettekannetes oli tuntav selge irooniseeriv suhtumine sellesse, et inimene keeldub vaktsineerimisest. Mitte vaktsineerimise põhjusi nähakse inimese teadmatuses ja rumaluses, mitte põhjendatud otsustes. Valdav on irooniline suhtumine inimese võimalusse kahelda vaktsineerimise vajalikkuses või keelduda vaktsineerimisest. Inimese ja perekonna tahte ja teadliku otsuse austamist konverentsil teemaks ei olnud.

Karjaimmuunsus

Konverentsil kasutati korduvalt mõistet “karjaimmuunsus”, mille saavutamine on eesmärk. Karjaimmuunsus tähendab arstide keeles seda, kui ühiskonnas saavutatakse piisav protsent populatsioonist, kes on vaktsineeritud, siis saavutatakse olukord, kus haiguspuhanguid ei teki. Sellise termini kasutamine professionaalsel tasandil ja inimeste, patsientide kontekstis tekitab rohkelt küsimusi, andes samas tunnistust valitsevast mentaliteedist ja suhtumisest. Sama mõiste on kasutusel ka veterinaarmeditsiinis.

Vaktsineerimise vajalikkust hinnatakse kuluefektiivsuse alusel

Kuluefektiivsus/kulutõhusus on oluline mõõdik1 vaktsineerimisvajaduse hindamisel. Selle analüüsi ja arvutamisega tegeletakse Eestis põhjalikult.

Seejuures räägiti ka tuleviku vaktsiinidest, uue põlvkonna vaktsiinidest, mis mõnel pool Euroopas on juba kasutusel. Kuna sellised vaktsiinid on palju kallimad, siis leiti, et Eestis praegu kasutusel olevad vaktsiinid on piisavalt kulutõhusad ja ei ole põhjust uute vaktsiinide kasutuselevõtuks.

Valu vähendamine süstimisel

Oluline arutelu teema oli valu süstmisel kui üks põhjustest, miks inimesed ei soovi vaktsineerida. Räägiti põhjalikult erinevatest uutest teaduslikult väljatöötatud meetoditest, mis vähendaksid inimeste kannatusi süstimise korral ja neis meetodeis nähakse võtit vaktsineeritute osakaalu tõstmisel.

Vaktsineerimise kõrvaltoimed

Ei saa väita, et arstid vaktsineerimisega seotud kõrvaltoimetest midagi kuulnud ei ole. Seda teemat lihtsalt avalikult ei arutata, sest ühelt poolt on see vaktsiinidega kaasnev paratamatus ja teiselt poolt ei ole ilmselt ka kellegi huvides seda arutada. Puuduvad huvigrupid, kelle huvides on teema tõstatada ja küsida teravaid küsimusi.

Vaktsineerimise järgselt tekkivaid tervisehädasid püütakse seostada millegi muuga – näiteks selles, inimene oli eelnevalt juba haige. Vaktsineerimise järgselt koheselt ilmnenud kõrvaltoimeid põhjendati psühholoogiliste põhjustega. Näiteks Valga juhtumi2 puhul toimus hulgaline psühhegeenne haigestumine. See on standardpõhjendus, eriti teismeliste vaktsineerimise puhul.

Hiljem ilmnevaid sümptomeid ei seostata üldse vaktsineerimisega. Mingeid uurimusi, jälgimisi ei eksisteeri. Kõik inimeste kahtlused probleemide korral summutatakse eos, ilma seoste lähema uurimiseta või tagasiside edastamiseta vastavatele institutsioonidele.

Teemat, et vaktsineerimiskahjustuste tekkimisel puudub Eestis täielikult nii vastutuse kui hüvitamise süsteem, erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, ei puudutatud.

Huvitaval kombel paljudes teistes riikides aktsepteeritakse riiklikul tasandil, et vaktsineerimisel võib olla tõsiseid ja väga tõsiseid kõrvaltoimeid. Meil Eestis vaktsiinidest põhjustatud sandistamisi, surmasid ei eksisteeri, vähemalt ei ole neid piisavalt, et sellisel konverentsil teemaks tulla.

Henno Nurmsalu

1Kulutõhususe mõõdikut nimetakse QALY ehk kvaliteetne eluaasta.

Print Friendly