Kas erinevus rikastab?

Käesolev artikkel on ilmunud 06.04.2016.a e-perekool.ee ning avaldatud terviseoigus.ee lehel autori nõusolekul.

Minu jaoks tuli uudis Šoti parlamendi ja organisatsioonide sellisest sammust (loe Henno Nurmsalu artiklit siit) üllatusena. Šoti on olnud normaalne Euroopa maa, oma eripäradega nagu kõik maad. Laste kasvatamises mitte saamatum kui mõni teine maa. Tavaline heaoluühiskond, kus inimestevahelised suhted on sarnased sellele, mis on Eestis, lapsed kasvavad, saavad täisealiseks, hakkavad tööle, saavad lapsed, kasvatavad neid kuni algab uus ring.

Nüüd siis samm, mis on juba väga lähedal George Orwelli “Loomade farmile”. Otsus võimaldada võõral inimesel süsteemi soovi korral jälgida iga pere eraelu ning selle põhjal langetada selle perekonna kogu edasist elu mõjutavaid otsuseid viitab sügavale usaldamatusele. Kas tõesti on kriitiliselt suur hulk lapsevanemad oma lastele nii ohtlikud? Või on hoopis riik tunnetanud, et mõnede lapsevanemate normist erinevad mõttemaailmad on temale ohtlikud, kuid esitab seda hoolimisena laste eest?

Kogu Euroopa, sh Eesti räägib sellest, kuidas erinevus rikastab, kuidas me oleme tolerantsed ja armastame ja sallime erinevusi.

Kuidas on võimalik, et sellise jutu taustal võetakse vastu ja rakendatakse ellu seadusi/määrusi, mis on väga kaugel erinevuste sallimisest? (Näiteks, kui laps õigel ajal magama ei lähe, tõuseb tõenäosus, et vanematelt võetakse hooldusõigus.) Jah, arvatakse, et normaalsete inimeste ellu ei sekkuta. Kuid kes otsustab, mis on normaalne? Astrid Lindgreni raamatute loomise ajal oli normaalne, et lapsed jooksevad ringi, ninad kuni särgini tatised. Nüüd see ei ole enam normaalne. Möödas on kõigest pool sajandit. Kuid nüüd on tatine nina üks asi, mille järelvaataja saab tuua näiteks vanemate hoolimatusest. Kas tatine nina on aga hoolimatuse näitaja? Kuidas üldse mõõta hoolimist? Kas need mõõdupuud, mis on seatud, on piisavalt suured? Kas me saame siin rääkida tolerantsusest ja erinevuste sallimisest?

Küsimus ei ole ainult Šoti ühe seaduse jõustumises, küsimus on juba praegu ka Eesti haridus-, sotsiaal- ja tervisevaldkonnas. Sõnavõtud teemal, et lapsevanemaid ei saa usaldada, on populaarsed. Näiteks, kui Eesti lapsevanem juba teab, et paratsetamool on kahjulik, kuid arst arvab ikka veel, et seda on vaja lapsele anda, siis tõenäosus, et vanemalt võetakse hooldusõigus, tõuseb (loe Henno Nurmsalu lugu siit). Lisaks arvab suurem osa elanikkonnast, et see lapsevanem eksib, on vastutustundetu ning pole koostööaldis. Seda, et aspiriini praegu ei tohi lastele anda, kuid 20 aastat tagasi anti kilode kaupa, teatakse ka. Kas hirm, et antav paratsetamooliannus võib lapse teise ilma saata või anda eluaegse puude, on hoolimatusest?

Eestis ja Eesti eest tegutses üks inimene, kelle nimi oli Lennart Meri. Pea iga eestlane teab teda. See kõik ei olnud väga ammu. Kui Lennart Meri alles võitles Eesti positsiooni eest maailmakaardil ja tipp-poliitikute mõttemaailmas, siis üks tema põhilisi argumente oli, et Nõukogude Liidu alt välja võitlevate väikeste riikide iseseisvuse tunnustamine lisab maailmale mitmekesisust, kultuurilist rikkust ja sellega eluvõimelisust. Meri rõhus sageli sellele, et liigirikas loodus on elujõulisem kui vähestele kultuuridele keskendunud loodus.

Väga palju tänu Lennart Meri isiklikule “liigirikkusele” tema sõnavaras, situatsioonide tundmises ja väljendusoskuses hakati Eestit tunnustama küllalt varakult Eesti Vabariigina. Poliitiline tunnustus tõi endaga kaasa ka majandusliku edu. Lennart Meri ei olnud aga kuigi “hea kasvatusega”, näiteks magas ta 4 tundi päevas ning eeldas, et inimesed suudavad temaga samas tempos töötada. Samas, kui tema asemel oleks olnud “korralik” inimene (kes oleks maganud õigel ajal, inimesi ei oleks ärritanud jmt), siis oleks Eesti lugu olnud teistsugune. Toonast Eesti edulugu, mille saavutustele Eesti inimestena siiani toetume, ei oleks olnud.

Perekonna ellu sisenemine süsteemi poolt on süsteemi vaatenurgast loomulik ja vajalik. Bürokraatia suurim ülesanne on nimelt toota iseennast, st suurendada bürokraatiat, seda teab iga sotsiaalteadusi õppinud inimene. Bürokraatial põhinev süsteem ja isikupärane, loov inimene on samas igipõlises vastuolus (loe Ülo Liivamägi lugu siit). Süsteem saab paisuda vaid isikupära vähenemise arvelt. Süsteem ei kannata kuigi palju erisusi, ette antakse teatud arengusuunad, nendest hälbijad hävitatakse.

Jutt tolerantsusest ja erinevuste armastamisest on iga inimest hävitava süsteemi retoorika osa, sellist juttu kirjutavad/räägivad alati inimesed, süsteemi plaane viivad ellu alati inimesed. Kas sellised tegevused on tõesti praeguse aja inimeste südametunnistuse järgi lubatud?

Mari Kalkun, 06.04.2016

Loe veel:

  1. Nurmsalu, H. Kuhu suunas liigume koos Euroopa lastekaitsega? Igasse peresse Järelvaataja. www.e-perekool.eel
  2. Liivamägi, Ü. Süsteem ja vabadus. www.e-perekool.ee
  3. Nurmsalu, H. Millised on lapsevanema võimalused meditsiinisüsteemis? www.e-perekool.ee
Print Friendly, PDF & Email